Peale seda, kui pärandniit on taastatud ja loodud tingimused niidutaimestiku kujunemiseks, on oluline nende iga-aastane niitmine ja/või karjatamine. Seeläbi tagatakse ka liigirikkuse taastumine.
Pärandniitudel on üldjuhul lubatud niita alates 10. juulist. Mõnikord on kaitset korraldavas dokumendis algusajaks mõni muu kuupäev, siis tuleb lähtuda sellest. Niitmisest aga üksi ei piisa vaid vajalik on ka niite kokkukogumine ja äravedamine. Heina niitmine säilitab küll maastiku avatuna, kuid ei taga head liigilist koosseisu. Heina mahajätmisel moodustub kulukiht, millest taimed ei suuda läbi kasvada. Samuti takistab kulukiht seemnete idanemist. Heina kokkukogumine ja äravedamine on oluline ka seetõttu, et nendega viiakse ära toitaineid, eelkõige lämmastikku. Taimed koguvad lämmastikku ja kasutavad seda taimekasvu soodustamiseks. Kui niidet ei koristataks ega ära ei veetaks, saaksid taimed, kes suudavad lämmastikku rohkem siduda ja tõhusamalt kasutada, teiste taimede ees kasvuks olulise eelise. Niide peab olema 1. septembriks kokku kogutud ja hiljemalt järgneva aasta 1. aprilliks ära veetud.
Siiski, nii mõnigi kord ei ole niitmine parim hooldusvõte. Näiteks rannaniidul on eriti olulised hästi hooldatud madalamad kohad. Kui karjatamisel loomad söövad sealt ja trambivad ala madalamates osades, siis niitmisel on oht, et need jäävad hooldamata või niidukiga niites jääb hein liialt kõrgeks. Kui aga vana taimestik veekogudesse jääb, hakkab see seal kogunema ja ajapikku lagunema. Nii ei sobi need ei kahlajatele, kuna kulukiht takistab maapinnalt toidu kätte saamist, ega ka kahepaiksetele sigimiseks, kuna neis pole laguneva taimestiku tõttu piisavalt hapnikku.
Teiseks niitude hooldamise võtteks on karjatamine. Kui kultuurrohumaadele on külvatud 3–4 liigist koosnevat heinaseemne segu, mis koosneb sellistest liikidest, mida loomad meelsasti söövad, siis pärandniidud on looduslikult oluliselt liigirikkamad. Hea karjatamistulemuse saavutamisel tuleks arvestada, et ala ei pea olema erinevalt kultuurrohumaast ülepinnaliselt ühtlaselt söödud taimestikuga (niitmisega võrdse tulemusega), ja on igati mõistetav, kui alale jääb ka loomade poolt söömata taimi. Siiski tuleb tagada, et alad saaksid hooldatud viisil, mis tagab nende säilimise ka pikemas perspektiivis:
- Ebasoodsates tingimustes söövad loomad ka selliseid taimi, mis pole neile eriti meelepärased. Seepärast tuleb jätkata aladel hooldamist ka veel ajal, kui järele on jäänud taimestik, mida loomad üldjuhul ei söö, et seeläbi suruda alla vastavate liikide domineerimine.
- Soodustada tuleks segakarjatamist – erinevad liigid eelistavad erinevaid taimi ja nii saab tagatud parem ala hooldatus.
- Ala on soovitav niita üle pärast seda, kui on saavutatud piisav karjatamistulemus.
Karjatamise tulemusena peab olema 1. oktoobriks kogu taotletaval alal visuaalselt tuvastatav, et loomad on alal viibinud ja toitunud ning vähemalt 50% ulatuses on rohustu madalaks söödud