Väikeveekogude taastamine

Kuigi esmapilgul tundub Eesti suhteliselt looduslik - meil on palju metsa, suured kaitsealad ning hästi säilinud rabamaastikud -, on 20. sajandi teisest poolest alates paljud kahepaiksete, aga ka teiste liigirühmade elupaigad kas täielikult hävinud või oluliselt vähenenud.

  • Metsastumise tagajärjel on meie maastikest peaaegu kadunud avatud liivikud ja luitealad, vähenenud on loopealsete ja rannaniitude pindala.
  • Kraavitamise ehk maaparanduse käigus on kuivendatud kolmandik Eesti maismaast ning hävinud paljud märjad metsad ja avatud siirde- ning madalsood.
  • Intensiivse põllumajanduse tõttu on mosaiiksed maastikud asendunud monokultuursete põllumassiividega, kus kasutatakse ohtralt taimekaitsevahendeid ja kunstväetisi.

Elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi halvenemine on ka üks põhjuseid, miks 2018. aastal tehtud punase raamatu hinnangu järgi on viis Eestis elavat kahepaikse liiki ohustatud ja rohe-kärnkonn täielikult välja surnud.

Et kahepaiksed vajavad nii maismaa- kui ka vee-elupaiku, tagab nende eduka paljunemise ning liigilise mitmekesisuse eriimeliste loodusesse sobituvate väikeveekogude kogumik. Niisuguste elupaikade taastamiseks on Tartu Ülikooli eksperdid välja valinud üheksa Natura ala, mis külgnevad intensiivselt majandatavate põllumajandusmaastikega, ja kus ühtekokku taastatakse 100 kahepaiksete sigimisveekogu.

Taastamisse minevate eramaadel asuvate väikeveekogude omanikega sõlmib Keskkonnaamet hea tahte lepingu: maaomanik saab taastatud veekogu kingituseks ning temalt eeldatakse, et ta ei reosta seda veekogu ega asusta sinna kalu. Omanik saab taastatud veekogu ka edaspidi kasutada tavapärasel moel: suplemiseks, kastmisvee ammutamiseks jne.

Kuidas läheb Eesti kahepaiksetel?
 

Kahepaiksed tasakaalustavad ökosüsteemi, röövtoidulise loomana toituvad nad suurest hulgast selgrootutest, kelle seas on nii haigusetekitajaid kui ka taimekahjureid. Ühtlasi on kahepaiksed ise kõigis oma arengustaadiumites ülioluline toit teistele loomadele ja lindudele.

Kui meie maastikel on vähe konni, siis mõjutab see kõiki teisi liike, kes konnadest sõltuvad või neist toituvad.

2021. aastal koostasime kahepaiksete ja vee-suurselgrootute seiremetoodika, et teha kindlaks kahepaiksete, eriti veekogude taastamise sihtliikide - mudakonna ja harivesiliku - esinemine taastatavates veekogudes. Veekogusid seiratakse vastavalt metoodikale enne taastamist ja igal taastamisjärgsel aastal, et selgitada välja veekogu lähtekooslus ja taastamise edukus. 

Samal aastal inventeerisime ja taastasime 17 veekogu Porkuni ja Mädapea tammiku maastikukaitsealal Lääne-Virumaal. Need alad on ümbritsetud suurte põllumassiividega, aga seal on säilinud mitu Lääne-Virumaale iseloomulikku kahepaiksete liiki: rabakonn, rohukonn, harivesilik ja tähnikvesilik. Varasematel aastatel elas seal ka mudakonn, kes praeguseks on kadunud.

2022. aastal taastasime 20 väikeveekogu Luiste hoiualal Läänemaal ja Mõdriku-Roela maastikukaitsealal Lääne-Virumaal. Lisaks inventeerisime suvel 17 taastatud väikeveekogu ja siinne graafik annab ülevaate kahepaiksete liikide arvust seiratud väikeveekogudes enne (2020-2021) ja pärast taastamist (2022).

2023. a taastasime 23 väikeveekogu, neist Otepää looduspargis 15, Alatskivi maastikukaitsealal ühe ja Ropka-Ihaste looduskaitsealal seitse, ühtlasi on saanud valmis seni taastatud väikeveekogude seire aruanne

2024. aasta sügisel taastame 12 Lõuna-Eesti veekogu. Juunis valmis ka seni taastatud väikeveekogude seirearuanne.
 

Lisainfo: