Ideaalmaastikku käisime seekord ühes maahooldajate, teadlaste ja projektirahvaga otsimas Alam-Pedja luhtadel, üle vaatasime ka Alam-Pedjal luhtadevaheliseks loomade veoks äsja ehitatud parve nimega „Luhakass“.

Tänavune aasta on erandlik, luhad on jätkuvalt vee all ning nende hooldamine väga keeruline. Alam-Pedja suurhooldaja Viljar Ilves arvas, et kui ilma peab, saaks ehk 20. juulil niitma hakata, kuid praeguseks me juba teame, et ilma ei pidanud, sadas muudkui juurde ja seetõttu võib jääda hein ka suisa niitmata. Mis tuletabki meelde, et loodus on plastiline ja nii nagu omal ajal talurahvas pidi ilmaga kohanema, peame seda ka meie tegema. Oluline on, et ilmastikuoludega kohanemise eest trahvi ei tehtaks!!!!

Kuna Viljar Ilves osaleb ühes oma maadega ka meie pilootprojektis, mis võimaldab tavapärastel aastatel hakata niitma varem kui toetuskohustustes kirjas, on alal hakanud kasvama Siberi võhumõõk, samuti käpalised, mida meil küll seekord veetaseme tõttu määrata ei olnud võimalik. Peamine muutus on ikkagi see, et kui projektialal oli viis aastat tagasi veel džungel ja võsa, siis nüüd on tänu tehnikale maad hoolduses.

Eriti hea meel oli, et maahooldajaid oli kogunenud Alam-Pedjale Muhust Piirissaareni, et pärandniitude taastajatest ja majandajatest on kujunenud elujõuline organisatsioon, kes hoiab meie maaelu elusana ning et meil kõigil – teadlastel, ametnikel ja hooldajatel – on pärandniite hoides ühine eesmärk.

Nii nagu pärand on laulupidu, on pärandiks ka meie niidud – armastame neid mõlemaid. Südamest.