Päeva alustasime Viljar Ilvese tulemuspõhise toetuse pilootprojekti kontrollaladel, kus Tartu ülikooli taastamisökoloogia teadur Liis Kasari-Toussaint selgitas külalistele pärandniitude olulisust ning tulemuspõhise toetuse kontseptsiooni piloteerimist projektis „Loodusrikas Eesti“.

Pilootprojektis osaleb 10 pärandniitude hooldajat, kel majandada 500 ha luha- ja rannaniite. Viljari pilootalaks on Laugesoo luhaniit (86,43 ha), kus ta katsetab mitmekesise majandamise mõju ala seisundile ja liigirikkusele. Tegevuskava kohaselt tuleb alal vaheldada karjatamist ja varajast mosaiikset niitmist, et toetada liigirikka taimestiku taastumist, tagada rohunepi (Gallinago media) soodne elupaik ning säilitada ala hea üldine seisund.

Kuna pilootalale pääsemiseks on vaja paati, siis seekord viidi külalised pilootprojekti kaasatud kontrollaladele, kus ühel pool on hooldusvõtteks niitmine alates 25. juunist ja teisel pool hooldusvõtteks ekstensiivne karjatamine. Kontrollaladel säilitatakse sama hooldusrežiim kuni pilootprojekti lõpuni, et Tartu ülikooli teadlased saaksid järeldusi teha Laugesoo luhaniidu mitmekesise majandamisrežiimi kohta.

Seejärel tutvuti RMK taastatava luhaniiduga, millele juurdepääsu tagamiseks oli rajatud uus tee. Külastuse ajal toimusid alal freesimistööd. Pärast taastamist asub ala hooldama Viljar Ilves, kelle hooldada on piirkonnas kokku ligikaudu 800 hektarit pärandniite.

Külalistel oli võimalus lähemalt tutvuda pärandniitude taastamisel kasutatava tehnikaga ning näha, milline näeb ala välja pärast freesimistöid. Freesimise käigus eemaldatakse niidult kõrged mättad, võsa ja tüükad, mis takistavad niidutaimede kasvu ning võivad kujutada ohtu kariloomadele ja lõhkuda niidutehnikale. Pind muudetakse ühtlasemaks ning luuakse paremad tingimused niidutaimede taastumiseks ja liigirikkuse suurenemiseks. Selle ilmestamiseks jalutasime ka alale, kus freesimist alustati 2025. aastal, kuid mis jäi liigse niiskuse tõttu pooleli. Vaatamata pooleli jäänud töödele oli ala nüüdseks juba ühtlaselt roheliseks muutunud ning näitas hästi, kui kiiresti võib niidutaimestik pärast taastamistööde tegemist taastuda.

Põhjanaabrite sõnul kasutatakse sellist taastamisviisi nende riigis peamiselt ulatuslike roostike taastamisel ja seetõttu pakkus neile erilist huvi näha, kui häid tulemusi freesimine luhaniitude taastamisel annab. 

Järgmisena suundusime tutvuma kuulsa „Luhakassiga“. Heinaparve koos laadimistehnikaga soetas MTÜ Lynxland LIFE AdaptEst projekti toel, mis võimaldab Emajõel transportida kariloomi ja heina aladelt, kuhu maismaad mööda ligipääs puudub.

„Luhakass“ on luhaniitude hooldamiseks kasutatav eriline heinaparv, mis muudab maahoolduse senisest ressursisäästlikumaks ja loodushoidlikumaks. Selle abil saab transportida loomi, heinarulle ja muid vajalikke vahendeid kohtadesse, kuhu tavalise traktoriga oleks keeruline või lausa võimatu pääseda. Kuna luhaniidud on sageli üleujutatud ja pinnas on niiske, aitab „Luhakass“ niite hooldada ning vähendada pinnase kahjustamist. Selline sõiduk on eriti kasulik heinateo ajal, kui on vaja hein kiiresti niidult ära vedada.

Järgmisel päeval käisime külas loodushoidliku põllumajanduse eestvedaja Airi Külveti juures, kes tutvustas soomlastele portsjonkarjatamist. Üheskoos suunati loomad järgmisele karjamaalapile ning jälgiti, milliseid taimeliike nad enim eelistavad. Airi sõnul söövad loomad meelsasti vaid noori tarnavõrseid, mistõttu ei pruugi ainuüksi karjatamine tugevalt tarnastunud aladel soovitud tulemusi anda.

Ka Airi piloteerib tulemuspõhiseid praktikaid katsetades seda, kas tarnadega kaetud alade seisund paraneb, kui alustada kevadel intensiivse karjatamisega: noort tarna söövad loomad meelsamini ja lisaks aitab tallamine tarnade kasvu maha suruda. Lisaks intensiivsele karjatamisele katsetatakse ühel alal samast piirkonnast pärit liigirikkama heina maapinnale laotamist, et seeläbi kiirendada taimede liigirikkuse tõusu. Liigirikast heina laotatakse  kord (maksimaalselt kaks korda) viieaastase katseperioodi jooksul. Katse eesmärk on hinnata, kas selline lähenemine aitab parandada tarnastunud lamminiidu seisundit, soodustada soovitud taimeliikide levikut ja suurendada ala liigirikkust.

Lisaks said Soome eksperdid ülevaate Alam-Pedja looduskaitseala kaitsekorraldusest, koostöömudelitest (Alam-Pedja koostöökogu) ja uuest kaitsekorralduskavast.