Tulemuspõhise toetuse pilootprojekt Eestis
Aastatel 2023–2027 katsetame tulemuspõhise toetuse kontseptsiooni kümne maahooldajaga, kes majandavad 500 ha luha- ja rannaniite. Selle ettevõtmise eesmärk on uurida, kas ja kuidas erinevad hooldusvõtted pärandniidu seisundit mõjutavad ning kuidas maahooldaja ise oma alade hindamisega hakkama saab.
Pilootprojekti tulemuste põhjal selgitame välja, kas selline toetussüsteem on motiveeriv(am) ja tagab niitude hea seisundi.
Kümnele pilootprojektis osalevale alale on maahooldaja ja eksperdid ühiselt koostanud tegevuskava, mis arvestab ala eripärasid ning võimaldab rakendada praegustest hooldustingimustest erinevaid võtteid. Lisaks peavad hooldajad täitma igal aastal hindamisankeedi, mille punktisüsteem võimaldab hinnata pärandniidu kvaliteeti ja seisundit ning teha kindlaks, kui väärtusliku ja elurikka niiduga on tegemist.
Tublide ja inspireerivate niiduhooldajatega saab lähemalt tutvuda "Meie lood" rubriigis.
- Airi Külvet on Jõgevamaa lihaveisekasvataja, kes soovib parandada Alam-Pedja looduskaitsealal Pikknurme jõe ääres ühe suhteliselt liigivaese ja tarnastunud lamminiidu seisundit. Alal karjatatakse lihaveiseid (kasutades selleks portsjonkarjatamise meetodit) ning ebasoovitava taimestikuga alad niidetakse pärast karjatamist veelkord üle.
Kuna loomad on nõus sööma ainult väga noort tarnaädalat, ei ole suurtarnastikes ega tarnastel aladel karjatamisega soovitud tulemust võimalik saavutada. Airi eesmärk ongi katsetada, kas tarnadega kaetud ala seisund pareneb, kui sellele hilissuvel või sügisel rullida samast piirkonnast pärit liigirikast heina ja seejärel loomad uuesti peale lasta.
Airi loodushoidlike põllumajandusvõtetega käis 2024. aastal tutvumas ka Osoon. Airi alaga tutvu siin.
- Viljar Ilves (Ilvesmaa OÜ) hooldab Alam-Pedja looduskaitsealal rohkem kui 700 ha pärandniite sooviga parandada Emajõe ja Elva jõe ristumiskohal asuva lamminiidu liigilist koosseisu. Lamminiit paistab silma ja erineb ümbritsevatest sadadest hektaritest oma mitmekesise taimestiku poolest. Niit on puuduliku ligipääsu tõttu klassikalisest hooldusest (niitmine ja niite koristamine) väljas, et aga ala ei võsastuks, hekseldatakse seda aeg-ajalt.
Suurtarnastikes ja tarnastel aladel on karjatamistulemust raske saavutada, sest loomad on nõus sööma ainult väga noort tarnaädalat. Varakevadel on niidud tavaliselt liiga märjad, et loomi sinna lasta, seejärel kasvab tarn üle, puitub ning loomad seda vegetatsiooniperioodil enam ei söö.
Problemaatilisel lamminiidul on plaanis nii karjatada kui ka niita. Plaan on teha nii:
1. aasta – hekseldamine pärast 1. augustist + võimalusel karjatamine.
2. aasta - karjatamine + valitud tarnastike hekseldamine pärast 1. augustit, mille tulemusel süüakse ja tallatakse ka need alad.
3. aasta - varane niitmine (alates 26.06 nagu ilm ja suurvesi lubab). Ala niidetakse mosaiikselt ning 30% alast jäetakse niitmata.
4. aasta - karjatamine + valitud tarnastike hekseldamine pärast 1. augustit, mille tulemusel süüakse ja tallatakse ka need alad.
5. aasta - varane niitmine (alates 26.06 nagu ilm ja suurvesi lubab). Ala niidetakse mosaiikselt ning 30% alast jäetakse niitmata.
Teisel ja neljandal aastal piiratakse rohunepi mängukoht karjaaiaga.
Viljar Ilvese entusiastliku tegutsemisega Alam-Pedja luhaniitudel saab tutvuda siin. Tema alaga tutvu siin.
- Tauno Tähe hoodab oma loomadega rohkem kui 300 ha pärandniite Läänemaal. Tema soov on Teorehe järve ümbruses vohavast lepast lahti saada. Tauno on ala karjatanud veistega ühtejärge ligi 15 aastat ning hooldustulemus on vastanud liigikaitseliselt olulise rannaala nõuetele. Ehkki sügiseks on valdav osa karjamaast madalmuruseks söödud, kasvab lepavõsa aina juurde. Aeg-ajalt on võsa purustatud, kuid see ei ole tulemust andnud.
Tulemuspõhise toetusskeemi käigus hinnatakse, kas sanglepavõsa purustamine juuli lõpus-augusti alguses aitab selle levikut peatada. Võrreldakse märga ja kuiva ala ning jälgitakse, kui kiiresti erinevates tingimustes võsa tagasi tuleb. Katsetuse käigus rajati 10x10 m katsealad, mille sees on omakorda viis 1x1 m taimeruutu. Alal on kokku paigutatud neli 10x10 m ruutu, millest kaks on kontrollala, kus võsa eemaldada ei tohi.
Tutvu alaga siin.
Image
- Ablam OÜ ja MTÜ Abbro hooldavad oma veistega Abruka saare pärandniite ning nende peamine mure on selles, et loomad ei jõua oktoobriks kõiki alasid madalaks süüa. Nimelt kestab Abruka saarel karjatamisperiood aasta läbi ning karjatamistulemus saavutatakse alles märtsi lõpuks.
Rohkem loomi võtta ei saa, sest aastad on erinevad ning põuastel suvedel jääb loomadel toitu väheks ning mandrilt lisaheina tuua on kulukas. Lepiti kokku, et karjatamistulemus saavutatakse Abrukal 1. aprilliks.
Tutvu aladega siin ja siin.
- Koivakonnu OÜ hooldab umbes 600 ha Koiva-Mustjõe pärandniite. Tema soov on parandada ühe tarnastikku kasvanud lamminiidu seisundit. Ala karjatatakse lihaveistega (umbes kolm päeva karjatamist ja 30 päeva puhkust), loomkoormusega 5-15 looma hektari kohta, ebasoovitava taimestikuga alad niidetakse pärast karjatamist üle.
Suurtarnastikes ja tarnastel aladel (umbes poolel alal – 30 ha) on aga raske saavutada karjatamistulemust, sest loomad on nõus sööma ainult väga noort tarnaädalat. Varakevadel, kui niidud on tavaliselt veel liiga märjad, loomi sinna lasta ei saa ning seejärel kasvab tarn üle ja loomad seda vegetatsiooni-perioodil enam ei söö.
Tarnastike liigirikkuse suurendamiseks ja rohustu struktuuri parandamiseks lepiti kokku, et niitma võib asuda 26. juunist. See peaks aitama pärssida tarnade seemnelist ja vegetatiivset paljunemist. Ühtlasi tekib niitmise tulemusel loomadele söödavat noort tarnaädalat ajal, mil liigniiskus ei takista enam karjatamist. Niitmisjärgne karjatamine surub tarna veelgi alla.
Tutvu alaga siin.
Image
- MTÜ Struugade Hooldus hooldab Struuga maastikukaitseala Narva jõe äärseid suuri lamminiite veistega. Tema peamine soov on vähendada tarna vohamist soodikohtades.
Ala on karjatatud ja pärast karjatamistulemuse saavutamist tarna ja ohaka leviku ohjamiseks ka niidetud. Loomad jõuavad alale tavaliselt mai lõpus, sest enne seda on ligipääs kehv; tarn on selleks ajaks aga juba sellises kasvustaadiumis, et loom seda enam ei söö.
Jaama jõe poolses kuivemas osas on hakanud levima ohakas. Loom seda ei söö ning selle levikuala suureneb. Vähendamaks ohakate konkurentsivõimet ja seemnelist uuenemist, tuleks ohakate leviku tõkestamiseks neid purustada enne õitsemist juuni teises pooles.
Tarnastike liigirikkuse suurendamiseks ja rohustu struktuuri parandamiseks tehti kokkulepe, et niitma võib asuda 26. juunist. See peaks pärssima tarnade seemnelist ja vegetatiivset paljunemist. Ühtlasi tekib niitmisel loomadele söödavat noort tarna - ädalat - ajal, mil liigniiskus ei takista enam karjatamist. Karjatamine pärast niitmist aitab veelgi tarna alla suruda. Vähemalt 30% sootidest jäetakse niitmata. Igal aastal jäetakse tarnastik niitmata ala eri osades. Soote niidetakse võimalusel igal aastal või siis vähemalt kaks korda viie aasta jooksul.
Tutvu alaga siin.
Image
- Mario Talvist hooldab Saare- ja Muhumaa pärandniite ning on üks Eesti suurimaid pärandniitude hooldajaid.
Ta soovib katsetada, kuidas erinev ettemääratud loomkoormus võib mõjutada alade seisundit. Mõlemad tema poolt välja valitud alad on olnud hoolduses üle kümne aasta ning hetkel hooldab ta neid veiste ja lammastega (portsionkarjatamise meetodil).
Orissaare ala teepoolses madalamas osas on piirkond, kus sügiseks jääb suur osa taimi söömata. Seal on palju sinihelmikat, roogaruheina, luhtkastevart ning paiguti kastikut. Märjemates kohtades domineerib madal pilliroog ja üle ala levib ka lünktarn.
Loomad söövad kõrgemal niidualal kasvava taimestiku ära ning suve keskel on madalama niiduosa taimestik muutunud selliseks, et loomad seda enam süüa ei taha.
Eesmärk on katsetada, kas Orissaare ala loomkoormus 0,8 looma hektari kohta ja vastavalt vajadusele ala osaline niitmine muudavad ala liigilist koosseisu ja hooldustulemuse kvaliteeti. Varem on ala majandatud loomkoormusega üks loom hektari kohta.
Samuti võrreldakse, kuidas muutub koosluse seisund ja liigiline koosseis Vahtna aladel, kus karjatatakse koormusega 1,2 looma hektari kohta. Niitmisel jääb niide esialgu maha, et kontrollida, kas loomad jõuavad selle ära süüa: loomad söövad teatud koredamaid taimi kuivanult meelsamini. Lisaks söövad nad suve teises pooles meelsamini ädalal kasvavaid noori taimi.
Mario tegemistega saab tutvuda siin. Aladega saab tutvuda siin ja siin.
Image
- Reedik Kivisoo (Tihuse Turismitalu OÜ) hooldab rohkem kui 700 ha Muhu niite. Turismitalu peremehe soov on parandada ühe rannaniidu, kus on hakanud domineerima võhumõõk, seisundit. Viimase viie aasta jooksul on varem üksikute taimedena kasvanud võhumõõga kasvuala muudkui laienenud. Loomad söövad võhumõõga vahel kasvava pilliroo ära ning kollane võhumõõk jääb söömata, sest taim sisaldab loomadele toksilisi ühendeid.
Ala karjatatakse hobuste ja veistega. Karjatamise järel niidetakse osa mereäärset roostikku.
Võhumõõga edasise laienemise peatamiseks ning juba tihedalt kaetud ala liigirikkuse suurendamiseks ja rohustu struktuuri parandamiseks niidetakse võhumõõgaga kasvuala taime varases kasvufaasis. Lehtede varane niitmine kurnab taime võimast (kuni kuue meetri pikkust) risoomi ning ühtlasi pärsib võhumõõkade seemnelist paljunemist. Niitmisjärgne karjatamine aitab veelgi võhumõõkade domineerimist alla suruda: loomad kollast võhumõõka ei söö, kuid trampimine lõhub taime risoomi ja maapealseid osi.
Soovitav on loomad võimalikult vara rannaniidule viia. Esimest korda niidetakse võhumõõka juuni alguses ca nelja ha suurusel alal, vajadusel niidetakse kasvuperioodi jooksul ka teist korda, et vältida ädalas taime õitsema hakkamist. Niite võib maha jätta.
Loodetavasti kollase võhumõõga koloonia enam ei laiene, väheneb juba olemasoleval tihedalt kaetud alal võhumõõga vohamine ning suureneb botaaniline mitmekesisus. Tulevikus väheneb vajadus igal aastal ala hooldustulemuse saavutamiseks karjatamisjärgselt niita või lisategevusena ebasoovitavat taimestikku tõrjuda.
Reediku tegemistega saab tutvuda siin. Tema alaga siin.
- Kalju Simpson on pärandniitude majandaja Matsalu rahvuspargis Kasari jõe ääres. Ta soovib parandada kahe lamminiidu seisundit, kus domineerib kikkaputk ning ka ülejäänud ala bioloogiline mitmekesisus on väike ja niitudelt saadava heina väärtus madal. 30 aastat tagasi kasvas seal just kõige parem hein, aga vahepealne hoolduspaus halvendas ala seisundit. Nüüd on ala olnud juba üle kümne aasta hoolduses, kuid seisund ei ole ikka paranenud.
Kikkaputkega kaetud alasid tuleks liigirikkuse suurendamiseks ja rohustu struktuuri parandamiseks alates 26. juunist niita, et pärssida kikkaputkede seemnelist paljunemist. Uuesti tuleks niita augustis ja niide võimalusel ka kokku koguda.
Kalju Simpsoni tegevuse ja mõttelaadiga saab tutvuda siin. Alaga siin.
Tulemusel põhineva lahenduse eelised
Tulemuspõhise toetusskeemi puhul on fookus tulemuse saavutamisel. See aitab maahooldajal paremini mõista, miks on oluline niitu teatud viisil hooldada, ning loob selge seose tehtud töö ja saadud tulemuse vahel. Samuti pakub selline lähenemine rohkem paindlikkust - põllumees saab ise valida, millise viisi või võttega soovitud tulemuseni jõuda. Samal ajal on hooldajale tagatud tugi ja nõustamine, et leida just tema alale sobivad lahendused.
Erinevalt traditsioonilisest toetusskeemist, kus toetusi makstakse kindlaksmääratud tegevuste eest (näiteks sobiliku karjatamistulemuse saavutamine 1. oktoobriks), premeeritakse tulemuspõhises süsteemis põllumeest selle eest, kui hästi ta suudab parandada või säilitada elupaiga kvaliteeti ja struktuuri (elurikkust ja ökosüsteemi). Enamasti hinnatakse hooldatava ala kvaliteeti igal aastal skaalal 0–10 ja põllumehele makstava toetuse suurus oleneb saadud hindest.
Tulemuspõhise toetusskeemi puhul mõistab maahooldaja selgelt, miks on vaja majandada ala teatud viisil. Tänu sellele tajub ta otseselt oma tegevuse ja tulemuste vahelist seost. Samuti pakub see toetusskeem paindlikkust, kuna põllumees võib valida soovitud tulemuste saavutamiseks meetodi, mis on kõige tõhusam. Samal ajal on tagatud nõustamine ja koostöö konsultantidega.
Ka mujal Euroopas kasutatakse järjest rohkem tulemuspõhise toetuse maksmise skeemi (Results-Based Payment Schemes, RBPS), kus põllumajandustoetused seotakse keskkonnakvaliteedi tulemuste või looduse seisundiga, mille põllumees oma maal saavutab. Teiste Euroopa riikide kogemuste kohta saab lugeda sellekohasest ettekandest.
Loe ka uudist Keskkonnaameti õppereisist Iirimaale, kus tulemuspõhiseid toetusi on rakendatud juba 20 aastat.
Lisainfo
- Keskkonnaameti nõustamisteenuse juht Evelin Loel evelin.loel@keskkonnaamet.ee
- Tartu ülikooli taastamisökoloogia teadur Liis Kasari-Toussaint lkasari@ut.ee