Metsaelupaikade taastamine

Lähtudes loodavatest märgade ja kuivade metsaelupaikade tegevuskavadest, taastab RMK projekti käigus 3500 hektarit soo-lehtmetsi ja 500 hektarit kuivi metsi. Taastatavad alad valib välja Tartu Ülikooli metsandustöörühm.

Kuigi enamasti on taastamise eesmärk ala seisundit parandada, leidub ka erandeid: kui varem kuivendatud kaitsealuse soometsa looduskaitseline väärtus toimiva kuivendussüsteemi tõttu pidevalt langeb, siis on taastamistegevus (kuivendussüsteemi sulgemine) vajalik ka juba ala seisundi hoidmiseks.

Tartu Ülikooli metsandustöörühm valis taastamist vajavad alad välja mitmes etapis: 

  • esialgu tehti geoinfopäringuna Natura alade piires soo-lehtmetsi hõlmavate tuumalade eelvalik;
  • seejärel valiti sellest kogumist välja visuaalselt suurema kuivendusmõjuga alad, kus kuivenduskraavide sulgemine võiks parandada märgade lehtmetsade kvaliteeti;
  • teises etapis eemaldati tekkinud valimist alad, mille pindala oli alla 20 hektari: selle tulemusel jäi valikusse 64 ala (kogupindalaga umbes 20 000 ha; ühe ala hinnanguline pindala 50-1000 hektarit);
  • kolmandas etapis hinnati 12 tegurit, mis on nende aladega seotud, nagu näiteks puistute osakaal kogu pindalast, üle 50-aastase lehtmetsa osakaal kogu lehtmetsast, suletava kuivendussüsteemi kompaktsus, maaomandi- ja kaitsekorraküsimused ning piiranguvööndis asuva eramaa osakaal. Olemasolevad tegurid võisid anda nii positiivseid (aitab kaasa taastamise edule) kui ka negatiivseid punkte (taastamise edukust vähendavad asjaolud või juba olemasolevate väärtuste hävimise oht);
  • neljandas etapis selgitati välja alade peamised probleemid, seejuures tutvusid eksperdid alade minevikuga, käsitlesid laiemat ümbruskonda, kaardistasid kaitstavate linnuliikide leiukohad, mis võivad olla häiringutundlikud ning tuvastasid alade omandivormi ja kaitsestaatuse.

Nii jäi sõelale 17 ala, mis omakorda jagunevad seitsmesse prioriteetsusrühma.

Image
taastamisalade kaart

Prioriteetsus A. Head, probleemivabad alad

   1) Meleski
   2) Soomaa 2.


Prioriteetsus B. Head alad, mõne konkreetse probleemiga
   3) Peterna-Laashoone
   4) Laulaste
   5) Tudusoo
   6) Mustassaare
   7) Ohepalu 2.
   8) Soomaa 3.
   9) Pihla-Kaibaldi
 

Prioriteetsus C. Potentsiaalselt head alad, vajavad üldisemat taastamisperspektiivi
   10) Luusika
   11) Endla W osa
   12) Parika 2.
   13) Käntu-Kastja

+ prioriteetsus D ja E. 

Projekti "Loodusrikas Eesti" käigus lähevad taastamisse nimekirja 10 esimest ala. 2022. aasta teises pooles alustas Tallinna Ülikooli soometsade töörühm esimeste alade eelseiret ning RMK valmistama ette taastamisprojektide lähteülesannet.

Esimesi maid hakatakse taastama 2024. aastal.

Image
puhastatud kuivenduskraav

2022. aasta teisel poolel hakkas Tallinna Ülikooli soometsade töörühm tegema esimese kolme ala eelseiret. Ühtlasi valmistab RMK ette taastamisprojektide lähteülesannet.

Meleski taastamisala (450 ha) Alam-Pedja looduskaitsealal on lehtmetsa-ala ning kuna just soo- ja soostunud muldadel kasvavatest metsadest on kuivendusega enim rikutud lehtmetsi, on taastamisaladena eelistatud just selliseid metsad.

Noorest tiheda paakskuuvõsaga kaasikust peaks veetaseme tõstmise järel ajapikku kujunema lodukaasik.

Ala paikneb Pedja jõe ja Emajõe üleujutuste mõjupiirkonnas ning sealses metsamassiivis on ulatuslik ja rikkalik puidutagavara.

Meleski taastamistegevuste tulemused ei saabu kiiresti. Looduslikumate metsade väljakujunemine võtab aega inimpõlve või kaks, kuid sealne rikkalik elustik ning Pedja ja Emajõe mõjutatavad metsad väärivad praegusest paremat seisundit.

Foto (Laima Truus): Meleski taastamisala servakraav on värskelt puhastatud ja süvendatud. Kraavi kuivendav mõju ulatub sügavale taastamisalasse.

Peterna-Laashoone (751 ha) taastamisala asub samuti Alam-Pedja looduskaitsealal ning seal on keskmiselt või tugevalt kuivendatud madalsoo- ja lodumetsad. Pedja jõe kaldal on alles väikesed uhked uhtlammi metsatukad vanade sangleppade, haabade ja pärnadega ning vanade jõesootide ümber kõrgete kännumätastega ja lopsaka rohustuga lammi-lodumetsa.

Image
Pedja jõe äärne lamminiit

Sellist metsa loodetakse taastamisvõtetega ka mujale saada. 

Nimi Laashoone (laas=klaas) viitab klaasivabrikule. Suure puidutagavara tõttu valitigi see Pedja jõe ja Emajõe vaheline metsaala 18. sajandi lõpupoole Meleski klaasivabriku ehk Tsaari-Venemaa suuruselt teise klaasitööstuse asukohaks. Klaasi valmistamiseks on vaja kõrget temperatuuri ja palju energiat, mille saamiseks kulus väga puitu. Seetõttu polegi Meleski ja Peterna-Laashoone piirkondades põlismetsi, vaid need alad on viimase 300 aasta jooksul palju kordi läbi raiutud. Viimatised suuremad metsaraied, ka laiemad ja sügavamad kraavid pärinevad 1960-70ndatest ning suur osa metsast kvalifitseerub kõdusoometsaks.

Veetaseme tõstmise järel peaks algama aeglane sootaimede tagasitulek ja (sinna kas külvatud või istutatud) kuusiku asendumine kasega. 

Ka Peterna-Laashoone taastamistegevuste tulemused ei saabu kiiresti - sealse rikkaliku elustiku taastumine võib võtta mitu inimpõlve.

Foto (Laima Truus): Pedja jõeäärne lamminiit on üleeuroopalise tähtsusega rohenepi elupaik ja regulaarselt niidetav lammiala. Peterna-Laashoone metsa veetaseme tõstmisel peab arvestama ka luhaniitude ligipääsetavusega – et need säiliksid ja et traktoriga pääseks suvel niitma.

Image
kraav

Ohepalu 2 alal (468 ha) on Udriku järvede kõrval oosidel endiste puisniitude kohale kujunenud lopsakas, kohati laialehine mets. Ooside vahel ja neist edelas ja läänes Kaansoo pool levib madalsoomets vaheldumisi madalsoo lagendike ja taasmetsastunud raiesmikega. Taimestik on lopsakas ja liigirikas, kohati kasvab rikkalikult orhideelisi – kahelehist ja rohekat käokeelt, soo-neiuvaipa, kahkjaspunast sõrmkäppa. Kuivendamise mõju on tugev Kaanjärvede ja vanade kuivenduskraavide ümber, kus kasvavad kõdusoometsad vaheldumisi kuivendusemõjuliste madalsoometsadega. Tugevam kuivenduse mõju esineb Kaanjärve-Pala oja kraavi ja Pala tee piirkonnas.

Erinevalt teistest Ohepalu aladest, mida taastas Eestimaa Looduse Fond LIFE’i projekti „Soode kaitse ja taastamine“ käigus, jäi Ohepalu 2 veerežiim taastamata ning on hea, et viimane tükk Ohepalu elurikkast ja mitmekesisest soostikust saab tagasi looduslikuks.

Foto (Laima Truus): Ohepalu 2 taastamisala peamine kuivendaja on Kaanjärvest Pala ojja voolav kraav. Kraavide sulgemisega paraneb kraavi ümbruse metsade seisund ja tõuseb ka järvede veetase.

Taastamisprotsess

Märja metsaelupaiga taastamise põhieesmärk on kuivenduse mõju vähendada ehk siis kraavid sulgeda. Tavaliselt ei piisa kraavi sulgemiseks ühest tammist, sest märjal ajal pühiks suurvesi selle lihtsalt minema. Seepärast rajatakse kraavile mitu tammi või suletakse kraav pinnasega täies ulatuses.

Üldjuhul tehakse pinnasetöid ekskavaatoriga. Selleks, et nii suur masin saaks liikuda, tuleb kraaviäärsetelt sihtidelt enamasti puud eemaldada. See on üks negatiivne tegur, mis taastamisega kaasneb. Kraave saab talgute korras ka käsitsi sulgeda, kuid selliseks suuremahuliseks labidatööks on keeruline inimesi leida. Teatud juhtudel on nii siiski tehtud.

Taastamise käigus või sellele järgnenud muutuste tõttu võivad saada kahjustada ala olemasolevad loodusväärtused (haruldased liigid või väljakujunenud vanade puudega metsakooslused). Taastamine on üsna kulukas ning jätab suurte masinate kasutamisel märkimisväärse kliimajalajälje. Seetõttu ei tehta taastamistöid kergekäeliselt, vaid otsitakse esmajoones alasid, mis on inimtegevusest nii rikutud, et looduslik taastumine võtaks väga palju aega.

Tartu Ülikooli professor Asko Lõhmus räägib, mida igaüks saaks meist teha metsade elurikkuse kaitseks.

 

Tuleb jälgida ka kuluefektiivsust. Näiteks väljakujunenud kõdusoometsas ei taastu sooprotsessid mõistliku aja jooksul ning kõrgele tõstetud veetaseme korral suur osa väljakujunenud puistust ilmselt hävib. Seega tuleb taastamisel eelistada alasid, mille väärtust märja metsaelupaigana saab efektiivsemalt tõsta.

Nii märja kui ka kuiva metsaelupaiga puhul võivad taastamistegevuste hulka kuuluda puistu hõrendamine raiega ja looduslikuma puuliigilise koosseisu kujundamine, samuti surnud puidu tekitamine. Näiteks selliste kuivade metsaelupaikade puhul, nagu seda on metsastunud luited ja oosidel paiknevad okasmetsad, võib nendega seotud ohustatud liikide elupaikade säilitamiseks kõne alla tulla kujundusraie. Samuti võiks säilitada nende elupaikade kujunemist soodustavaid tegevusi, nagu nõrgad pinnatulekahjud või ajutine nõrga koormusega karjatamine. 

Enamasti on kõige parem viis elupaiga seisundi hoidmiseks ja parandamiseks see, kui inimene edaspidi ala looduslikku arengusse ei sekku.

Lisainfo

Tartu ülikooli säästva metsanduse teadur Raul Rosenvald, raul.rosenvald@ut.ee